Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel. Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi ja teesklevad, et on surnud rotid. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.

Raamatule järgnevad "Pahupidikool kukub kokku" ja "Pahupidikooli tabab üllatus".