Eduard von Stackelberg, üks baltisakslaste juhte, sündis 1867 Virumaal Repniku mõisniku pojana. Ta õppis Narvas ja Tartus ning Tallinnas Nikolai gümnaasiumis, seejärel Tartu ülikoolis matemaatikat ja keemiat ning täiendas end Leipzigis, Pariisis ja Peterburis. Ta pidas Harjumaal Sutlema, Lümandu ja Mäeküla mõisa ning oli 1899-1911 Eestimaa rüütelkonna sekretär, 1912-1918 rüütelkonna peamehe asetäitja ja Eestimaa maanõunik. Vahepeal, 1915-1917 ja teist korda 1918. aastal, viibis Stackelberg sundasumisel Siberis Jenisseiskis ning esimese Saksa okupatsiooni lõpul lahkus Eestist Saksamaale. Tallinnas oli Stackelberg üks Balti Konstitutsioonilise Erakonna juhte ja juhtis 1905. aastal asutatud mõjuvõimsat Eestimaa Saksa Ühingut.

Tema mälestused algavad lapsepõlvest ja lõpevad Esimese maailmasõja puhkemisega; mälestuste II osasjõuab Stackelberg välja 1932. aastani ja teeb pikemalt juttu ka baltisakslaste omavahelistest suhetest Esimese maailmasõja järgsel Saksamaal.