Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale – küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit – nagu paljusid teisigi – aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.