Vana-aasta õhtul kohtuvad ühe Londoni kõrghoone katusel neli enesetapjat. Neil kõigil on mõjuv põhjus oma elu lõpetamiseks. Martin on telest pagendatud saatejuht, kes on istunud vangis alaealise tüdrukuga magamise eest; Maureen üksikema, kelle päevi täidab sügava puudega poja eest hoolitsemine; Jess pidetu teismeline, kes enne ütleb ja alles siis mõtleb, ning JJ ameeriklane võõral maal, kes on ilma jäänud oma rokkbändist ja tüdrukust.

Hüppamisele on aga raske keskenduda, kui sinu selja taga tammuvad oma järjekorda ootavad inimesed. Nii lähebki sõnelus üle pitsasöömiseks ja lõpuks lahtub ka soov oma elu lõpetada. Kordamööda pajatades kerivad tegelased ühtaegu lahti nii nappe sündmusi kui oma elutunnetust ja tausta. Nende katse klaarida suhteid elu ja surma, inimeste ja jumalaga on häbemata aus, nende jutt siiras ja argikeelne. See, ja nelja nii isemoodi maailma kokkupõrkamine mõjub pigem iroonilise kui traagilisena.

Mis aga saab edasi? Kui kauaks jätkub neil inimestel uut elutahet?