Sajandi alguse Pariis, traditsioone pühitsev põliskodanlus – selline on suurromaani algus ajalt, kohalt ja keskkonnalt. Ent selliseski tsitadellis küpsevad ümberhinnangud ja mässumeeleolud. Thibault'de perekonna noorem põlv, kes sisemise jõu poolest on küll isa vääriline pärija, loobub kodanliku suguvõsa harjumuspärasest elujoonest. Vanem vend Antoine on metoodiline ja sihiteadlik teadlasetüüp, noorem, Jacques, aga taltsutamatu vabaduseihkaja, kelle esialgu veel lapselik vastuhakk isa rangele katoliiklikule perekonnatüranniale ongi esimese köite üheks sõlmpunktiks. Ometi valgub teos juba algul üle perekonnaromaani piiride, sõeludes laia ainevalda ja probleemistikku.