Käesolevas raamatus kohtub eesti lugeja uuesti austraalia kaasaegse kirjaniku Alan Marshalliga, kelle esimene autobiograafiline teos – "Ma suudan hüpata üle lompide" – ilmus eesti keelde tõlgituna 1963. aastal ja võitis endale eriti noorte lugejate hulgas palju sõpru. "See on rohi..." jätkab kirjaniku jutustust tema enese elust, sedapuhku juba enam täiskasvanud lugejate poole pöördudes.

Motoks valitud Walt Whitmani luuletus, millest ka pealkiri pärineb, annab kogu teosele nii-öelda juhtmotiivi. Selleks on püüe elada inimeste maailmas "anonüümsena", märkamatuna nagu üks rohulible kõigi teiste hulgas – ja seejuures võrdväärse osavõtjana "heitlusest ühises käredas voolus".

Noorel raamatupidaja kvalifikatsiooniga Alan Marshallil, kelle eesmärk on saada kirjanikuks, tuleb lahendada mitmeid talle kui invaliidile eriomaseid probleeme, mis koonduvad ühte järeldusse: enese maksmapanekuks on vaja saavutada hinnang ja tunnustus, mis ei põhineks välistel, vaid sisemistel omadustel. Selleks tuleb aga kõigepealt iseendal oma välisest takistusest sisemiselt sõltumatuks saada.

Alan puutub oma uues, iseseisvas elus kokku väga eripalgelise inimestega, ta vaatleb neid erksa tähelepanuga ja õpib neid tundma, mõtiskleb ja teeb üldistusi. Pikapeale aga jõuab ta selgusele, et ainult pealtvaatajana elu suurt näitemängu jälgides ei suudaks ta iial kirjutada raamatuid, mis midagi tähendaksid. Siit järgnebki otsus hakata elust ise osa võtma, et läbi elada kõiki loomulikke, normaalseid inimtundeid, armastada ja olla armastatud.

Raamatu lehekülgedel saavad ilmsiks Alani vaimse rikkuse, humanismi, hingepuhtuse ja elujulguse allikad - need uhkavad üles tema lapsepõlvemailt, isakodust ja loodusest, mille keskel ta on kasvanud ja millega teda üha seob sügav ühtekuuluvustunne.

Raamatule järgneb "Minu enda südames".