Nende mälestuste kirjapanija on sündinud 1914. aastal Pihkvas riigiametniku perekonnas. Pärast punaste võimuletulekut Venemaal põgenes perekond Eestisse. Valentine on alles nelja-aastane, kui ta ema jääb haigeks ja sureb. Isa abiellub uuesti, mõne aja pärast haigestub temagi raskesti ja varsti jäävad pere kolm last ka ilma isata. Mõneks ajaks satuvad nad võõrasema meelevalla alla, peagi lahkub aga elust ka võõrasema ning saatus pillutab õed-vennad mööda ilma laiali. Valentine elutee viib ta Saksi ja hiljem Muraste lastekodusse, sealt edasi Tallinna kooli, tallu kasulapseks, uuesti lastekodusse ja siis Saku majanduskooli.

Pärast kooli lõpetamist algab iseseisev elu – töötamine ja tööotsingud nii maal kui linnas. Tööpuudus on suur, ajad on rasked, eriti varata ja sugulasteta noore inimese jaoks.

Kuid Valentine on ellujääja – ta on lahtiste töökätega, erksa loomingulise vaimuga, vankumatu õiglustundega ja söakas, paiguti suisa hulljulge. See aitab tal alati edasi minna, hoolimata kõigist ränkadest katsumustest.

Elujulgus, leidlikkus, töökus ja õiglane meel on talle toeks nii Siberi vangilaagris, kuhu ta valekaebuse põhjal satub, kui ka pärast Siberist tagasitulekut; Eestis tuleb ju jälle nullist alustada, 1950. aastad on aga teadagi karm aeg, veel palju karmim kui Valentine noorusajal.