Oli Brežnevi aeg, kui kempsupaberit jagati leti alt. Valge vihik maksis kaks kopikat, kilo leiba kümne kopika kanti, aga pildiga kilekoti eest küsiti viis rubla. Banaanid tulid müüki vaid olümpianädalaks ning keegi ei teadnud, et Pepsi-Colat juuakse külmalt. Harilik arvuti täitis kaks parajat tuba.

Nende aastate Tallinnas, täpsemalt ühes Mustamäe mikrorajoonis kasvas ja avastas elu üks tüdruk. Oma põlvkonna lapsena harjutas ta granaadiviskeid, kogus vanapaberit ning minestas raadiorivistusel. Poliitika oli igal pool. Tõnismäe pronksmeest valvasid püssidega plikad, valged kindad käes. Keskkooli pääses vaid läbi kommunistliku noorsooühingu.

Tol ajal teati, et Lenin käskis õppida, õppida ja õppida. Tüdruk ja ta eakaaslased õppisid elama Eestis, kus minevik oli erifondi luku taga ning olevik täis valet. Õnneks sai mõndagi nõmedust võtta kui nalja. Sirgudes hakkasid need noored lugema, uurima, suletud uksi avama. Tarkus ja naer lasid vaimu vabaks. Mustamäe koolist astuti ellu väärikalt, iseendaks jäänult.

See on lugu Mustamäest siis, kui see linnaosa oli võõrvõimu kiuste noor, kasvav ja rõõmus. Hea lõpuga lugu.
Loone Ots