Aino Kallase (1878–1956) päevaraamatud, mis on kirjutatud aastatel 1897–1931, on ilmunud ka eesti keeles viies köites. Koguni kaks korda: 1954–1958 välismaal ja 1994–1996 Eestis. Pärast 1931. aastat kuni sõjani peetud päevaraamatud on paraku läinud kaduma.

Esimestel pagulasaastatel Rootsis Kallas päevaraamatut ei pidanud. 1946. aastal kingiti talle sünnipäevaks külalisraamat, kuhu esialgu tegid sissekandeid peamiselt kirjaniku külalised. Kallas kandis seda endaga kaasas ka külaskäikudel sõprade, tuttavate, sugulaste juurde ja nimetas seetõttu rändavaks külalisraamatuks. Üsna peatselt hakkas ta sinna kirja panema ka oma mõtteid ja arvamusi – inimestest, oma igapäevaelust, loetud raamatutest, külaskäikudest, esinemistest, teoste kirjutamisest jms. Eakas kirjanik meenutas tihti minevikku: oma lahkunud pereliikmeid, lähemaid ja kaugemaid sugulasi Krohnide suurest suguvõsast, säravaid Londoni-aastaid jms. "Rändavas külalisraamatus" kajastub kirjaniku viimaste eluaastate intellektuaalne ja töökas elu, aga ka tema abitus ja üksildus, tema elutraagika.

Päevaraamatuid trükki toimetades hakkas Aino Kallas mõtlema ka "Rändava külalisraamatu" avaldamisele. Selleni ta siiski ei jõudnud, viimane päevaraamat ilmus 1956. aastal, pisut enne kirjaniku surma. Aino Kallase ehe ja suure meistri käega kirja pandud "Rändav külalisraamat" – tema viimane päevaraamat – ilmus soome keeles juba aasta pärast kirjaniku surma – 1957. aastal, trükkitoimetaja oli õetütar Annikki Setälä.