Hõimuliikumise tegelane ja Eesti Raadio esimene naisdiktor Erika Nivanka sündis 28. jaanuaril 1909 Rakveres raudteeametniku tütrena. Ta õppis Rakvere algkoolis ja gümnaasiumis, jätkas õpinguid Tallinnas I tütarlaste gümnaasiumi klassikaharus ja Tartu ülikoolis filoloogia erialal ning liitus üliõpilaskorporatsiooniga Indla.

Neiupõlvenimega Erika Weidenbaum (eestistatuna Viirsalu) oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, 1934–1935 Riigi Ringhäälingu diktor, 1935–1938 riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna ja üldosakonna sekretär ning üldala nõunik ja ka kodumajanduse instituudi lektor. Valdkondadest olid kultuuriosakonna sekretäri hooleks rahvakunst, emadepäev, raadiosaatekavad, nais- ja heategevad organisatsioonid, lastekaitse, kodu ja perekond, üliõpilaselu. Ta tegeles näiteks raamatuaasta korraldamise, emadepäeva juurutamise ja kodukaunistamise aktsiooniga.

1938. a abiellus Erika Viirsalu Helsingi ülikooli raamatukoguhoidja Eino Nivankaga ja asus elama Soome. Seal sai temast Helsingi Eesti Seltsi esimees ja hõimuorganisatsiooni Soomluse liit juhatuse liige. Pärast Soome ja N Liidu rahulepingut 1944. a sügisel lahkus perekond aastaks Rootsi, elas 1951–1953 Prantsusmaal ja siis taas Rootsis. Seal tegi Erika Nivanka tõlketöid, lõi kaasa pagulasorganisatsioonides ja õpetas eesti algkoolis. Pärast Helsingisse naasmist oli ta 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsika instituudi raamatukoguhoidja. Erika Nivanka suri 26. juunil 1988 Helsingis ja on maetud Kulosaari kalmistule.

Ladusalt jutustatud mälestusteraamatus "Soome lahe kahel kaldal" (2002) on tema tütre sõnade järgi tunda "sellise inimese subjektiivsust, kes elas oma ajaga tihedalt kaasas ja kes ei suhtunud kellessegi kõrvaltvaataja jaheda objektiivsusega".