Oma kuuekümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul 14. mail (vkj. 3. mail) 1886 istub eesti ajakirjanduse isa, laulupeotraditsiooni algataja ning tulevase Eesti hümni sõnastaja Johann Voldemar Jannsen Tartu kodus, sirvides nooruses kirjutatud Pärnu päevikut "Diarium" (1850–1861). Tal on seljataga kaks ajurabandust. Tütar Lydia (Koidula) vaevleb Kroonlinnas surivoodil. Jannsen ise koos naise Emiliega on noorima poja Eugeni ning ta abikaasa Olga hoole all. Päeviku lugemisest hargneb Jannseni pihtimuslik sisekõne teekonnast tagasi lapsepõlve, noorusesse ning küpsesse meheikka, kõigi nende tegude juurde, mille läbi sai eestlastest rahvus. Sada kolmkümmend aastat pärast Johann Voldemar Jannseni sündi, 15. mail 1949 viib nooruke naine Johanna Koitla oma poja Reinu Pärnu III lasteaeda, mis asub Jannseni kooli- ja kodumaja kõrval, jagades sellega ühist õue. Algab autorimina pikk ja siiani kestev teekond Jannseni äratundmiseni. Rein Veidemanni viiendas romaanis põimuvad otsekui Möbiuse lehena eesti aja- ja kultuuriloolised seigad ning tegelased elu- ja omaelulooliste sündmuste ning kogemustega. Kõige selle üle valitseb Võimalikkus. Võimalikkus kui küsimus Vändra karjapoisi Jaan Jenseni tõusmisest eesti rahva juhiks, Johann Voldemar Jannseniks. Võimalikkus kui vastus tema hingeelus toimunule. Ja lõpuks võimalikkus kui kirglik lootus, et jõudmine Jannsenini ei oleks ainult teadaoleva kordamine või mõne uue varjundi avastamine, vaid et see oleks üks lõik eestlaste põlvkondi ühendavast eneseleidmise teest.