Enamasti peetakse enesestmõistetavaks, et aitaja tegutseb altruistlikel eesmärkidel, pidades silmas vaid aidatava huve. Siiski leidub vaevalt aitajat, kes oma tegevuses ei oleks mingil moel juhitud ka oma vajadustest või isiklikest, sageli teadvustamata püüdlustest.

Võib ka juhtuda, et aitaja koormatakse üle, ta hülgab iseennast ja temast saab ohver. Lõpuks võtab ta oma ohvrirolli nii täielikult omaks, et temast saab iseenda pidev allasuruja – inimene, kes mõtleb, et ta on olemas ainult teiste jaoks.

See raamat on kirjutatud aitaja rollis olevale inimesele. Just nimelt inimesele. Aitaja on inimene inimeste hulgas, olles ise enese peamiseks töövahendiks. Aitamine on pühendumine, elujaatamine, nii iseenda kui aidatava täielik aktsepteerimine.

See Martti Lindqvisti sügavalt läbitunnetatud arusaam teeb raamatu mõistetavaks kõigile elukutselistele aitajatele, ent võib osutuda tähendusrikkaks igaühele meist.