Kulus omajagu aega, enne kui pere taipas, et Annie oli üha enam – nagu ta ise oleks öelnud – "tsipa kurdivõitu". Niisiis hakkas Phyllida köögilaua taga päevaseid jutuajamisi kirja panema ja poetas oma märkmed enne magama minekut Annie voodi kõrvale. Ühel õhtul torises ta abikaasa, et naine veedab nii palju aega Anniele märkmeid tehes, et oleks võinud selle ajaga raamatu kirjutada. "Ja illustreerida!" Siin see on.

See raamat on täis sooja ja armastava kodu mõnusid. Siin on kass Säärik, kellel ämblike kugistamisest süda pahaks läheb; aegade algusest kestev jaht puhastusvahenditele; järjekindlalt ja salapäraselt rikki minevad kuuldeaparaadid; tavatu ja meelelahutuslike võimalustega küüslauguküüne kasutusviis ning kookosebatoonide kurb kadumine kohalikust kommipoest.

Siin on juttu teisel ajastul sündinud naisele kuuluvast erilisest kohast kodu südames. Naisele, kes poleeris lauahõbedat, kui see teda "vereva silmaga vaatas". Kellel oli ikka veel arm käe peal, kuhu üks tööandja teda lõi, kui ta töötas majateenijana. Kes oskas kududa sokikanda ja teha kannaga särgikraed ning valmistas rosinaküpsiseid, leivapudingit ja lamba rinnatükki odrakruupidega.