Keset Westerwaldi metsi, maakonnakeskusest paari rongipeatuse kaugusel asuvas väikeses külas elatakse toimekat elu. Külaelanikud on omavahel tihedalt seotud, teavad ja tunnevad üksteise veidrusi ja voorusi ja on nendega aja jooksul leppinud. Ja mis väga tähtis: hoolivad üksteisest. Mis kellegagi naabritest ka ei juhtuks, saab sellest kohe terve küla mure või rõõm. Elu keset tumedaid salapäraseid metsi ja looduse ettearvamatust on inimestes alal hoidnud nii ebausku kui ka usku muinasjuttudest tuttavasse imepärasesse pääsemisse. Kui muu enam ei aita, otsitakse abi pigem mõnest maagilisest vahendist kui psühhoanalüütikult.

Luise, kes raamatu algul on 10-aastane tüdruk ja lõpus 35-aastane naine, jutustab tagasivaates oma kasvamise loo tolles väikeses külas vanaema Selma ja tema truu sõbra hoole all, sooja südamega inimeste keskel, kes teda kogu hingest armastavad ja julgustavad ka kõige hirmsamates katsumustes.