New York Timesi menuk jutustab loo kolme põlvkonna palestiina-ameerika naistest, kel on pärast oma kogukonnas aset leidnud šokeerivat lähisuhtevägivalda raskusi isiklike soovide väljendamisega araabia kultuurikeskkonnas, kus kehtivad ranged piirangud.

"Seal, kust ma pärit olen, oleme õppinud end vaigistama. Meile on õpetatud, et vaikimine päästab meid. Seesugust lugu pole te kunagi kuulnud. Seal, kust ma pärit olen, hoiame me sellised lood enda teada. Neist rääkimine on ennekuulmatu, ohtlik, otsatu häbi."

Palestiina, 1990. Seitsmeteistaastane Isra eelistab lugeda raamatuid, mitte aga lõbustada kosilasi, kelle isa on tema jaoks välja valinud. Nädala jooksul on naiivne ja unistav tüdruk ühtäkki kihlatud ja abielus ning elab peagi Brooklynis. Isra näeb vaeva, et kohaneda oma pealetükkiva ämma Fareeda nõudmiste ja vastse abikaasa Adami ootustega ning see surve süveneb üha, kui ta saab lapsed – poegade asemel neli tütart.

Brooklyn, 2008. Kaheksateistaastane Deya, Isra vanim tütar, peab vanaema Fareeda pealekäimisel kohtuma võimalike tulevaste abikaasadega, kuigi tüdruku ainus soov on minna ülikooli. Tahes-tahtmata mõtleb Deya, kas tema valikud oleksid vabamad, kui ta vanemad poleks hukkunud autoõnnetuses. Ent vanaema on selles küsimuses kõigutamatu: ainus viis Deyale väärilist tulevikku kindlustada on abielu õige mehega.

Kuid saatus teeb oma töö ja peagi seisab Deya ootamatul rajal, mis juhatab ta šokeeriva tõeni oma perekonna kohta – teadmisteni, mis sunnivad teda kahtlema kõiges, mida seni arvas teadvat oma vanemate, mineviku ja enda tuleviku kohta.