Irimaa ühe väikese maakooli lõpetajatel on tavaks jäädvustada nimed kooliõues kasvavas vanas pöögipuus. See puu on ka omamoodi sümbol, mis seob neid üksteise ja kodukohaga. Ja kodupaiga ja sõprade toetust läheb tihtipeale vaja, sest elul on paraku varuks rohkem muresid kui rõõme.