Novellikogu "Teised" räägib peaasjalikult inimestest, kes elus on mingitel põhjustel teised, mitte esimesed. Või on algul "esimesed" ja muutuvad siis korraga "teisteks", viimastega empaatiliselt samastudes. "Teisteks" ongi neid muutnud võimetus konkureerida "esimestega" ja äärmuslik kohanematusetunne. "Teisi" enamasti ei armastata, sest nad pidurdavad ja häirivad seda katkematut voogu, mis inimest tema teel jõuliselt edasi kannab. Ülitundlikkus, süütunne ja eetikariismed ei lase neil aktiivselt ja peatumatult tegutseda, rõõmsasti ja täiel rinnal elada, vaid teevad neist tõrjutud. "Teised" on lugudes tihti seotud "esimestega" – mõnikord nii tugevasti ja valusasti, et enam ei saa lahti; nad armastavad ja vihkavad "esimesi", püüavad neid mõista ja unustada, tundes nii õrnust kui kibedust. Aga "esimesed" ei peatu, muidu poleks nad "esimesed". Poleks võitlust. Ja poleks "teisi".