Autor nimetab oma teost autobiograafiliseks romaaniks. Arved Viirlaid on kirja pannud oma mälestused Teise maailmasõja lõpuaastatest, mil ta viibis vabatahtlikuna Soome armees. Sündmused saavad alguse 1943. aastal, mil ta põgenes üle lahe Soome. Jalaväerügemendi JR 200 koosseisus tulid eestlased 1944. a. augustis kodumaale tagasi, et Saksa armee poolel anda viimsed lahingud Eesti pinnal. Sama aasta sügisel lahkus Viirlaid Soome suunal teistkordselt, millele järgnes pagulaselu Rootsis.

Viirlaid kirjeldab elavalt Soome armee igapäevast elu – riviharjutusi, kasarmuelu, sõdurielu rõõme ja muresid, ei puudu koomilised juhtumisedki. Sõjasündmuste edenedes tuleb ka eesti üksusel sõjategevusse astuda, osaleda positsioonisõjas Karjala kannasel Rajajõel. Pooleteise aasta jooksul kohtus autor paljude eestlaste ja soomlastega, kellest mitmete saatus hiljem traagiliseks kujunes.