Alates 18. sajandist on Siberil arvestatav koht Eesti ja eestlaste ajaloos. Pärast Põhjasõda, kui Eesti ala oli langenud Vene tsaari võimu alla, hakkasid siinmail levima jutud külmast ja tühjast maast – Siberist. 18. sajandil kuuldi siin lugusid Rootsi väes sõdinud sõjavangidest-karoliinidest, kes Siberis ära käinud või ka igaveseks sinna jäänud.

19. sajandi alguses sai Siberist eestlaste jaoks karm ja kuri paik, kuhu kohtud saatsid millegagi võimude hukkamõistu ärateeninud inimesi. Nii kõrtsis, mõisas, külas kui ka linnas sosistati, et Siberisse oli saadetud siitsamast kubermangudest pärit kõrgeid võimukandjaid, kes tsaarile kurja tahtnud teha, aga veel rohkem teati kohalike röövlite, mõrtsukate, hobusevaraste või lihtsalt eluga pahuksisse läinud talupoegade ärasaatmisest. Siber oli Venemaa vangla. Võibolla ka maailma lõpp, sest tagasi sealt ju tavaliselt ei tuldud. Siberist ja sinna saadetud eestlaste saatusest kirjutasid ajalehed, tolle paiga kuri kuma saadab meie perepärimusi. Ent selle kõrval leiame lugusid nendestki, kes rändasid Siberisse heas lootuses endale ja oma perele paremat elu rajada. Mõnele sai see retk tema edu-, teistele kaduloo alguseks. Väga paljude kunagi oma kodu sunniviisil või vabatahtlikult Siberisse rajanud rahvuskaaslaste järglased elavad meie keskel ka täna. Siberi eestlaste lugu on osa meie rahva ajaloost, aga ega me seda ju eriti põhjalikult ei tunne.