Neljakümneaastane naine jutustab oma elust kolme lapsega Pariisis, korteris, mille uks on laste kõikidele sõpradele avatud. Võti on väljaspool kokkulepitud kohas, igaüks tuleb ja läheb, kunas tahab, on senikaua, kui talle meeldib: katse teostada midagi kommuunitaolist, mis oleks rajatud täielikule vabadusele. Sellesse hipide sissesõiduhoovi voorib noori murdu, kõik nad otsivad sõbralikku üksteisemõistmist, mida nad oma kodanlikest kodudest ei leia.