Ajakirjas Tiiu kutsusin lugejaid lapsepõlveseiku kirja panema ja ajakirjale saatma. Valisin meenutustest ivasid, voolisin neid ja sobitasin kokku, lisasin oma mälu- ja kujutluspilte. Nõnda sündisid selle raamatu lood, mille aluseks on nii kaheksakümneaastaste kui ka nooremate, kuuekümne ja viiekümne eluaasta künnise ületanud vanaemade meenutused.

Vanaemadest lugejatele pakuvad need lood äratundmisrõõmu, lapselapsed aga saavad neid lugedes kingituseks midagi hoopis hindamatut. Olgu meenutuse taustaks sõjalennuki mürin, esimese inimese kosmoselend, suured ajaloosündmused või rahulik argipäev - vanavanema pajatuse kaudu muutub nii ühe pere kui ka kogu rahva ajalugu lapsele lähedasemaks, arusaadavaks ja värvikaks. Isiklik lapsepõlvelugu, esmapilgul väga tavaline või lihtsalt lahedalt naljakas, on osake meie kultuuripärandist.
(Hille Karm, kirjanik ja vanaema.)