1726. aastal ilmunud "Gulliveri reisid" andis maailmale lugemiselamuse kõrval ka sõna liliput. Kuuekümneaastase Jonathan Swifti küps meistriteos võitis kohe lugejate poolehoiu. Kuigi Ameerika oli ammu avastatud, uskus suur osa inglasi, et tegemist on reisikirjaga hiiglaste, kääbuste, lendsaare elanike ja intelligentsete hobuste hiihnhmide maale.

Pärast laevahukku satub arstist meresõitja kaugele saarele, kus elavad sõrmepikkused inimesed, kuid see on alles Lemuel Gulliveri läbielamiste algus. Ees ootavais muinasjutulistes maailmades suhtutakse temasse kui koletisse või kui naljakasse kurioosumisse.

"Gulliveri reisid" on midagi enamat kui peen inglise ühiskonna kriitika. Päevapoliitika naeruvääristamise kõrval lõi Swift ühe kõigi aegade mõjuvama mõistujutu võimuihast, upsakusest, fanatismist ja alatusest. Swifti "reisiraamatu" kirjutamise ajendiks sai Daniel Defoe 1719. aastal ilmunud bestseller "Robinson Crusoe".

Erakordne on teos ka selle poolest, et pakub ühtviisi huvi nii kergeusklikele lastele kui ka elukogenud vanuritele. Ent raamatu tulevane populaarsus alla-meetri-meeste seas poleks ilmselt olnud meeltmööda vanapoisist autorile endale, kellele lapsed eriti ei meeldinud.