Algusest peale on näha, et nad ei sobi kuidagi teistega kokku. My ja tema ema Ada. Et nende elu on keerulisem kui paljudel teistel. Nad annavad endast parima, aga sellest ei piisa. lasteaias tekivad Myl konfliktid teiste lastega, ta tõrjutakse kõrvale ja teda kutsutakse väga harva sünnipäevadele. Ada tunneb, et on emana ebaõnnestunud, ning kogu perekond jääb üha enam isolatsiooni. Kõik ümberringi arvustavad ja annavad head nõu, ent vähesed pakuvad abi.

"Ükski pere pole saar" räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.

See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka. Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel. See annab valusalt ausa pildi ATH ja autismispektri häirega last kasvatava pere elust, pakkudes samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.