Ma tean, et neist sõnadest, mida ma siia raamatusse kirjutan, läheb juba lugemise juures ütleme nii tiigriosa otsemat teed õhku, muutub eetriks. Et kes seda õpetust kõike jõuab meeles pidada ja elus maksma panna!

Aga ma tean ka seda, et üks kindel lugeja on olemas. Kus kohal, see on mulle teadmata. On ta noor või vana, ka see ei ole mul välja uuritud. Tean, et too üks raamatu lugeja ei unusta kõike ära, ei muuda kohe eetriks sõnu ja lauseid. Ja ma tean ta nimegi. Ta nimi on põgeniku süda. See pole tähtis, kelle rinnas ta elab ja oma Jumalast ettekirjutatud lööke tuksub. Tollele nimetule südamele ma kirjutan ja räägin. Olen elupäevil rääkinud. Kus kohal ta parajasti viibib, kas vabrikus, kangesti kuuma ääsitule ääres, kontoris, lumivalge särgi all kuuma ilmaga. Lööb ta sügavas metsas, kus saetakse puid kännult maha ja iga langev puu ohkab kukkudes nagu inimene, haarab okstega veel teistest puudest kinni, et aidake, päästke! On süda, kellele ma kirjutan – all kaevanduse sügavuses? Seda kohta ma parajasti ei tea. Aga ta on olemas – mu kodumaalase süda.
(Jaan Lattik)