Maud unustab. Ta valmistab tassi teed, kuid ei mäleta, et seda tuleks juua. Ta käib poodides, kuid unustab, miks on sinna läinud. Mõnikord ei tunne ta oma maja ära või arvab, et tütar Helen on täiesti võõras inimene.

Maud on veendunud ainult ühes: selles, et tema sõbratar Elizabeth on kadunud. Kirjake taskus kinnitab seda. Ükspuha kes ka ütleks, et ta peaks sellest mõttest loobuma, jätma selle sinnapaika, seda enam mitte mainima, tahab Maud juhtunus lõplikult selgusele jõuda.

Sest kusagil Maudi kahjustatud teadvuses peitub seitsmekümne aasta taguse lahendamata mõistatuse vastus. Kõik teised on selle unustanud – kõik, ainult mitte Maud...

Iga leheküljega põnevust süvendav "Elizabeth on kadunud" meenutab meile lausa painajalikult, et me kõik oleme oma mälu meelevallas. Otsast lõpuni köitev, sageli südantlõhestav, aeg-ajalt koguni musta huumoriga vürtsitatud romaani ei saa kuidagi unustada.