"Viimse meheni" on Raimond Kaugveri seni ilmumata romaan, mida autor ise nimetas kooliromaaniks. Raamatuna on see lugu lugejate ees esmakordselt - 25 aastat pärast autori surma ning 77 aastat pärast esimese päevikusissekande tegemist. See on lugu, mille Raimond Kaugver 1950ndail enam kui kümme aastat varem päevikusse talletatud märkmete põhjal sahtlisse kirjutas. See on tõestisündinud lugu.

1940. aasta hilissuvel tuleb ühes Eesti väikelinnas, mis äratuntavalt sarnaneb Rakverega, salaja kokku salgake koolipoisse - Rasmus Tombak, Lennart Adari, Kristjan Mollat ja Valmen Rajala et asutada ei midagi vähemat kui põrandaalune rühmitus. "Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja! Hea küll, käid õhtul mööda linna ja rebid mõne loosungi maha. Aga see on ikkagi sihuke juhuslik temp, rohkem poisikeste ulakus. Tahaks teha midagi konkreetsemat, asjalikumat! Näete ju ise - üks ja teine astub komnooreks, annavad seinalehti välja, propageerivad enamlust! Niimoodi jääb ju mulje, et kõik on korras, elu läheb edasi, vaata et juubeldame koguni kaasa!" pahvatab noorim sõpradest, seitsmeteistkümneaastane Rasmus. Poistel on tõsi taga. Nad vannuvad sealsamas, et ei reeda üheski olukorras, sündigu nendega mis tahes, üksteise nimesid. Rühmituse nimeks saab "Viimse meheni".

"Viimse meheni" annab ehk pisut enam aimu, kuidas kõik algas. Eesti ajaloomälule on romaan igal juhul mõjusaks täienduseks.