Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.
Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.
Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.
Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.
Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.
(Tiit Pruuli)