Kolm naist – Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine – elavad koos Tasandikul, kuhu nad on pagendatud neile teadmata põhjusel. Nende elu on hall ja armetu. Kõigi teiste Tasandiku elanike kombel rassivad nad päevast päeva ümbertöötlemistehastes, varustades esmatarbekaupadega Linna, kus elujärg on parem, aga vabadust vaevalt et rohkem. Ühel päeval otsustab Astrid koos tütrega ületada Linna ja Tasandikku lahutava eikellegimaa, et jõuda tagasi Marie' isa juurde.

"Maa, kus puudel pole varju" on sisendusjõuline düstoopia, mis äratab lugejas korraga nii vastikust kui ka imetlust, mõjub eemaletõukavalt, aga samas poeetiliselt ja võluvalt.