1945. a jaanuar – II maailmasõja lõpu algus. Jaanuarist kuni aprilli lõpuni vallutasid nõukogude väed kogu Ida-Preisimaa ning selle maa elanike jaoks algas vaikiv ajastu. Infosulg oli täielik. 1945.–1948. aastani ei olnud neil mingit teavet maailmas toimuvast, ei kella, kalendrit, raadiot, ajalehte. Niisamuti ei teatud vabas maailmas midagi nendest sadadest tuhandetest inimestest, kes olid oma endisele kodumaale suletud. Neist said lindpriid. Millist elu elasid need naised-lapsed-vanurid nende aastate jooksul, mil sõda oli küll lõppenud, kuid nende võitlus elu eest mitte?

Raamatus on kirjas kolme naise autentsed mälestused idapreislaste elust endises Königsbergi, praeguses Kaliningradi linnas ja selle ümbruses aastatel 1945 kuni 1948: Erna Ewert´i poolt tol perioodil juhuslikele paberitükikestele tehtud märkmed, Marga Pollmann´i jutustus 1947. aastal, kohe peale Saksamaale jõudmist, ja Hannelore Müller´i meenutused 1995. aastal, juba 50 aasta möödudes tollest ajast. Naiste ja laste saatusi sõjajärgsel Ida-Preisimaal kirjeldavad märkmed äratavad küllap lugejas kaastunnet. Ometi ei ole tegu lihtsalt kannatanute kaeblemisega, vaid püüdega kolme naise ja ema saatuse kajastamise kaudu pisutki valgustada tänaseni pimeduse varjus olevat ajaloolõiku.