See on üks neist raamatutest, mille kohta on raske öelda, mis see täpselt on. Nagu koera saba põnts vana maja põrandal. Nagu lugu, mida tuntakse ühe maja eluna nii, nagu see on ammu olnud ja ometi tundmatu. Kokku korjatud killud, milles on mitu ajastut, millest kogu aeg keegi lahkub, keegi jääb, mõni tuleb asemele, mõni vaatab pealt. Homme teevad nad seda jälle!

Kronoloogiat, statistikat, sotsioloogiat ja muud uurivat selles raamatus ei ole. On subjektiivsed pildid, mida omavahel seob vaid üks maja – Vana Raadiomaja. Raamatu tegelased on raadiomaja rahvas – eesti kultuuri-, tehnika- ja propagandategelased, heliloojad, kirjanikud, interpreedid. Terve Eesti muusika on voolanud läbi Raadiomaja. Praktiliselt kõik eesti näitlejad on Raadiomajja toonud oma hääle. Ringhäälingus sündisid ERSO, estraadiorkester, ansamblid ja kutseline segakoor. Raadio kaudu on tuntuks saanud eesti mitme põlvkonna publitsistid, reporterid, dramaturgid, teadlased ja poliitikud. Siin on käinud ideoloogiate võitlus, vaimu ja võimu igavene vastuolu.

Selles raamatus jagavad need, kes on olnud Raadiomaja hingekirjas, mida nad seal on kogenud: vapustusi, murdumisi, kordaminekuid, kaastunnet, halastamatust. Neid, raamatu tegelasi, puudutab isiklikult see, kuidas põntsuvad vana Raadiomaja põrandad...