Bernt Notke elu ja looming on ammust aega köitnud kunstiajaloolasi nii meistri kodumaal Saksamaal kui ka mujal Põhja-Euroopas, sealhulgas meil. Avaldatud seisukohti võib üldjoontes jagada kaheks. 1930. aastate lõpul Sakslase W. Paatzi mahukas monograafias oli kulmineerunud mitmeti äärmuslikult idealiseeritud suund, millega hiljem liitus ka S. Karling ja mis kohati üpris suvalise stiilikriitika abil atribueeris Notkele või ta töökojale peaaegu kõik vähegi tähelepanuväärsed anonüümsed puuskulptuurid ja maalid mitmel pool Läänemeremaades, sealhulgas Soomes, Eestis ja Lätis.

Tulemuseks oli ideaalpilt Bernt Notkest kui 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul alles tugevasti hiliskeskaegse elu- ja mõttelaadiga Põhja-Euroopas veel täiesti erandlikust, kõrgemasse kihti kuulunud vabakunstnikust, tohutu tegevushaarde ja võimekusega meistrist, kes valdas mitte ainult maalikunsti ja puuskulptuuri, vaid oli ka menukas graafik ja kullassepp.

Sajandi teisel poolel pääses Notke-uurimises kõlama kriitiline, eelkõige tõsiasju arvestav ja analüüsiv suund, mille äärmuslikuks väljenduseks on taani õpetlase E. Moltke ülimalt skeptilised seisukohad: Bernt Notke kunstnikutegevus on paljas kunstiajalooline fantaasia, tegelikult oli ta ainult tubli ettevõtja, kes kasutas maalijaid, kujureid ja teisi meistrimehi tellimuste täitmisel.

Taas ilmne liialdus. Tõde Notkest hakkab alles selguma ja seda tuleb ilmselt otsida eespool toodud äärmuslike arvamuste vahelt. Muidugi oli Notke kunstnik. Lübecki dokumentides mainitakse teda korduvalt maalijana. Et ta tõepoolest oli samal ajal ka kujur (resp. puunikerdaja), selle teevad vastuvaidlematuks hilisemad avastused.