Järg raamatutele "Minge üles mägedele" ja "Tööpataljon".

Mats Traadi lugejad sattusid esimest korda Palanumäele romaanis "Puud olid, puud olid hellad velled". Rohkem kui neljakümne aasta jooksul on autor Suside perekonna saatuse kaudu jutustanud jõgiromaanis ka Eesti ja eestlaste lugu 19. sajandi keskpaigast kuni 1959. aastani.

"Minge üles mägedele" viimase vaatuse alguses kardetakse uut küüditamist ja kolhoosidesse sundimist. Igas peres on mure mõne sõjas kaduma läinud lähedase pärast. Elu tahab aga elamist, ükskõik kes on võimul või millised käsud tulevad kaugelt. Vana Hendrik astub eluteatri lavalt lõplikult kõrvale ja jutujärg jääbki tema poja Lembitu kätte.

Lembit näeb, kuidas esialgu ühtehoidvast kogukonnast saab peale ühismajandisse astumist igal võimalusel tööst viiliv ja omakasu peale mõtlev inimgrupp. Aated ja kõrgustesse püüdlemine, mis taluperemeeste hinges asusid, on unustatud. Ka mägi, mis neid esindas, on argipäevases saginas harva meeles ega kutsu kedagi oma tippu tõusma.

Halastamatu ajajõe voolust ei pääse keegi, nii jätame ka meie Tsirgusilma asukad oma saatust elama.
(Mari-Liis Tammiste)