Perekond Stevensid sõidavad kahenädalasele puhkusereisile. Nad peatuvad samas kohas, kus igal aastal: rannikuäärses külalistemajas, mis näib ajahambast puretum, kulunum, korratum ja võluvam kui kunagi varem. Puhkus on imetore ja perekond kahetseb üksnes seda, et maha jäi koduaed, mille september on nüüdseks rüütanud soojadesse sügisvärvidesse. 20. sajandi helgeim romaan "Kaks nädalat septembris" on enamiku lugejate jaoks veel avastamata kirjanduspärl, mis räägib südantsoojendavalt nostalgilise, eskapistliku ja ajatu loo igapäevaelu väikestest rõõmudest: mee magususest, kuumas vannis kümblemisest, varasügisese taeva säravsinisest selgusest. See on elamise argisust hingestav lugu, mis äratab meis lapseliku avastamisrõõmu ja meenutab elu ilu. Jaapani kirjanik Kazuo Ishiguro on seda raamatut nimetanud oma suureks lemmikuks ning üheks maagilisemaks, õrnemaks ja elujaatavamaks romaaniks, mida ta on kunagi lugenud. 2020. aastal, koroonaviiruse pandeemia alguses, soovitas ta seda lugeda kõigil inimestel, kes tahavad oma tuju tõsta ja rõhuva reaalsuse eest mõneks ajaks pageda. Sherriff ise kommenteeris romaani nii: "Ma tahtsin kirjutada lihtsatest, harilikest inimestest, kes teevad tavalisi asju."