Ta ei tõstnud kunagi jalga muuseumisse, luges ainult "Paris-Normandie’d" ja kasutas söömiseks üksnes oma Opineli taskunuga. Saanud töölisest väikepoepidajaks, lootis ta, et tema tütar hakkab tänu õpingutele elama paremini kui tema.

See tütar, Annie Ernaux, pole nõus oma päritolu unustama. Tema isa oli endale kätte võitnud "koha päikese all". Tütar meenutab isa elu ja surma, aga ka seda haiget tegevat distantsi, mis tekkis üliõpilasest tütre ja armastatud isa vahele, kes talle ütles: "Raamatud, muusika, sul las olla. Mina elan ära ka ilma nendeta."