Ernst Enno lapselapse Elin Toona (1937) ilmselt kõige tuntuma romaani "Lotukata" aines pärineb Saksamaa põgenikelaagrist, nähtuna läbi lapsesilmade. Loomulikult on lapse vaatepunkt täiskasvanute omast erinev ning selle tulemusel on teost nimetatud tragikoomiliseks.

Lotukata on hakkaja tüdruk, kes sai oma hüüdnime kummalise mütsi järgi. Nimelt oli tema vanaema Mämmä leidnud põgenikele saadetud rõivaabi hunnikust heleroosa sametist lottmütsi ning selle tüdrukule pähe tõmmanud. Kummaline peakate äratas eakaaslastes tähelepanu, mis tüdrukus algul häbi ja pahameelt tekitas, ent peatselt võttis ta omaks nii hüüdnime kui ka selle tunnusmärgi. Lotukata ja Mämmä jõuavad viimaks Inglismaale, kuhu jõudis ka Elin Toona ise.

Raamatule järgneb "Kolm valget tuvi".