Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen sündis 31. (19.) märtsil 1863 Tallinnas baltisaksa aadliku perekonnas. Pärast Tallinna toomkooli lõpetamist õppis ta Tartu, Berliini ja Müncheni ülikoolis loodusteadusi ning kuulus üliõpilaskorporatsiooni Estonia. Isa soovil asus ta seejärel valitsema Aaspere ja Sauste mõisat Haljala vallas. Virumaa kreisisaadikuna valiti ta rüütelkonna juhtide hulka ja 1902. aastal selle peameheks. Selles ametis oli Dellingshausen kuni 1918. aastani. Aastail 1907-1912 kuulus ta ka Venemaa riiginõukogusse. Koos teiste lindpriiks kuulutatud Eesti mõisnikega vangistati Dellingshausen 1918. aaasta veebruaris ja viidi vangi Petrogradi Krestõ vanglasse, kust vabanes Bresti rahulepingu alusel järgmisel kuul. Dellingshausen tegutses Balti provintside Venemaast lahkulöömise ja Balti riigi loomise huvides ning valiti 1918. aasta novembris maanõukogu (Landesrat) esimeheks, kuid lahkus detsembris Saksamaale. Eduard von Dellingshausen suri 9. juulil 1939 Potsdamis ja on maetud Haljala kalmistule perekonna rahulasse.

Dellingshauseni mälestusteraamat "Kodumaa teenistuses. Eestimaa rüütelkonna peamehe mälestused" on meie maa poliitilise ajaloo oluline allikas ja faktitihe tagasivaade aastaile 1863-1918. Mälestuste põhiosa käsitleb baltisaksa kaasmaalaskonna püüdlusi seista vastu venestamisele ja samme, mida nad astusid Eesti riigi tekkimise ajal baltlaste tuleviku kujundamiseks.