Järg raamatutele: "Kuresaapad : põnnipõlve mälestusi", "Kõndes", "Mitteminister", "Ole usin", "Leida ennast", "No siis...", "Tondionu", "Tudeng Moskvas", "Helmiga" ning "Parteilisuse ajastul".

On 1974. aasta september ja Heino Kiik seisab küsimuse ees, kuhupoole oma sammud seada. Meelepäraseim oleks kirjaniku tee jätkamine, kuid riiklik kirjastus ei ole nõus avaldama tema Arve Jommi romaane. Ka esimene katsetus näitekirjanikuna ei leia just sooja vastuvõttu. Nii on autor taas Nõukogudemaa pealinnas Moskvas, seekord filmistsenaristide kursuseilt. Seal on võimalus kuulata kuulsate vene filmimeeste tarkusi ja käia ära Gruusias. Kodumaal jätkub kemplemine kirjastuse inimestega. Elu näitab riigivastasele kirjanikule siiski ka helgemat poolt – tema perekond saab täiendust uue liikme näol ja alguse saab ühe suure ja kauni pargi rajamine Hiiumaale. Samuti jagub huvitavaid kohtumisi eesti kirjanike ja kunstiinimestega.

Raamatule järgneb "Põgenikuna Moskvas" ning "Ei sure kirjanik".