Olen töötanud muuseumis kauem kui veerand sajandit. Nende aastate jooksul on mul olnud võimalus kolada mööda erinevaid pööninguid ja aidaaluseid, vaadata kummutisahtlitesse ja kirstudesse. Avastamis- ja leidmisrõõm on olnud suured. Inimestega juttu rääkides olen saanud teada asjade lugusid.

Olen täiesti nõus ERMi vanavarakorjaja Henrik Visnapuuga, kes on kirjutanud: Selle kasu vastu, mis sai Eesti Rahva Muuseum minu tööjõust, pean olema tänulik muuseumile selle eest, millega rikastusid minu teadmised rahvaelu tundmaõppimises (1912). Enamikul selles raamatus olevatest asjadest on olemas oma lugu, sõnum tulevastele põlvedele.

Raamatusse olen kirja pannud asjad, mis vanasti olid igapäevased ja millest osa võib leida kindlasti ka täna-päeval. Need vana aja asjad aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid ja mida ning miks nad tegid ja mõtlesid. Vana aja asjade tagamaad ja lood aitavad vaadata minevikku. Loodan, et need asjad on nagu võtmed, millest igaüks teeb lugeja jaoks lahti mingi osa meie aja- või kultuuriloost.
(Piret Õunapuu)