"Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga  alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed."

Rändaja kuulus tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäid ka kättesaamatuks: võib-olla oli aeg selleks vale, võib-olla ei soosinud seda muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.
Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, karma saab su alati kätte.

2008. aastal pälvis Roy Strider oma raamatuga "Himaalaja jutud" Eesti reisikirjanduse peaauhinna.