Edward Marriott kuulis Iiawepi hõimust esmakordselt 1993. aastal, kui kõik ajalehed kirjutasid selle "avastamisest" Uus-Guineas. Ta asus teele, lootes ise hõimu liikmeid näha ja nende eluviisi mõista. Paraku keelati tal juurdepääs sisemaale. Seepeale organiseeris Marriott omaenda illegaalse retke ning asus teele, aimamata, mida see teekond talle tegelikult tähendab.
"Kadunud hõimu" on nimetatud 20. sajandi viimase aastakümne parimaks rännuraamatuks ning võib-olla on põhjuseks ka see, et ta ei kirjelda oma raamatus üksnes eksootilisi paiku, vaid käsitleb ka võõra kultuuri ellu sekkumise eetilist külge.