Kui 1822. aastal dešifreeriti hieroglüüfid ja sündis egüptoloogia, tõttasid Egiptusesse muistiseid uurima nii tõsimeelsed teadlased kui niisama seiklejad. Kohati tegutsesid teadlased ja aardekütid üksteise võidu, ühed püüdsid avastada ja säilitada ning teised leida ja rahaks teha nii palju kui võimalik. Intensiivsetel kaevamistel oli veel teinegi tulem - tänu sir William Mattew Flinders Petrie'le pandi alus moodsale arheoloogiale. Alates 1858. aastast hakkasid võimud haudu kaitsma ja säilitama, 1863. aastal avati Kairos Egiptuse Muuseum, mis hakkas koondama kõiki Egiptusest leitud muistiseid. Läks muidugi veel aega, kui peatati muististe kontrollimatu väljavool ja hauaröövid.

Daniel Meyerson on pöördunud sellesse põnevasse aega ja jutustab Tutanhamoni haua avastamisest tõelise põnevusloo. Peategelasteks võib nimetada haua avastajat Carterit, arheoloogia isa sir Petrie’t ja patroon lord Carnarvoni. Tuginedes paljudele allikatele, näitab Meyerson vägagi emotsionaalselt, kui suurte intriigide kiuste ja üsnagi juhuslikult tehti üks 20. sajandi suurimaid avastusi. Siit selgub, kuidas kuulsad arheoloogid tegelikult omavahel suhtlesid ning millist rasket tööd ja pühendumist nõudis töö Egiptuse muististega. Carter on küll kuulsaima muistise avastaja, aga see jättis temasse ka eluaegse jälje.

Seejuures on huvitav märkida, et enne haua avastamist oli Tutanhamon üks vähem tuntud Egiptuse vaaraosid, kuid pärastpoole jättis ta varju isegi Ramsesed. (Indrek Riigor, ajalooõpetaja)