Järg raamatule "Kutsuge ämmaemand".

Parandusmajad sündisid Inglismaal 19. sajandi keskel õilsal eesmärgil: et vaesed saaksid tööle ja neil oleks kusagil elada. Ometigi läks seaduseandjate kaunite ideaalide täideviimine traagiliselt viltu ja nende jaoks, kes pidid parandusmajja minema, polnud see mingi kindlustussüsteem, vaid sünge ja hirmus kuristik. Inimesed olid sageli valmis pigem surema, kui sinna minema - ja mõned suridki.

Käesolevas järjes raamatule "Kutsuge ämmaemand" jätkab Londoni East Endis põetajana töötanud Jennifer Worth lugudega neist, kellel polnud olnud muud võimalust kui parandusmaja, kuid kes ennast sellest hoolimata elule välja rabelesid. Siin on lugu Jane'ist, kes Nonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja oli oletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastase vahega ja lapsed jäid lageda taeva alla...

Kõik need lood annavad haarava pildi 1950ndate Londoni vaeste elanike elust-olust, parandusmaja varjudest, mis alati nende pea kohal olid, aga niisamuti visadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.