Romaan ühest tavalisest eesti taluperest, kes elas Virumaal Karuse külas, algab Eesti Vabariigi lõpuaastail, 1938, kui Palupuude perre sündis poisslaps nimega Enn. Mõnusa huumoriga kirjutab autor põllumehe elust Eesti Vabariigi lõpuaastail: maatööd, maaromantika... siis aga muutub kõik: baaside leping Venemaaga, suure sõja puhkemine, kohutav 1941. a. vene okupatsioon ja kommunistide kuritööd. Küüditamise kibe karikas tuli põhjani juua ka sellel perel, imekombel jäi küüdirongist maha üksnes nooruke Enn.

Palupuude pere näitel rullub meie ees lahti otsekui Eesti rahva traagiline ajalugu: teadmatus küüditatute saatusest, kolhooside rajamisega kaasnevad uskumatud totrused... kõik nähtuna ikka lihtsate maainimeste silmade läbi, rohujuure tasandilt. Lõpuks, pärast Stalini surma saabub Siberist kauaoodatud kiri. Neljast küüditatust pääses eluga üksnes nooruke õde: ...Isa lasti maha, kui hakkas mind vene mehe eest kaitsma. Vanaema suri nälga, sest hoidis leiba minu jaoks. Ema läks kolhoosi laudast mulle piima varastama, jäi vahele ja viidi vangilaagrisse. Ta surigi Novorossiiski vangilaagris.

Aastad aga lähevad ja nõukogude impeeriumi lõpp on käega katsuda. Ka peategelase eraelus toimuvad suured muutused: luulelise hingega, lapsi, loomi ja lilli armastav sõbralik maamees Enn tutvub ülikoolis praktilise mõtlemisega emotsionaalselt külmavõitu vabadusvõitleja Virvega...