Eduard Kotšergini autobiograafiline romaan on lugu Poola päritolu poisist, kelle vanemad represseerib Nõukogude võim ja kes elab ühes Leningradi NKVD lastekodus, kui Wermachti väed Nõukogude Liidule kallale tungivad. Ta pääseb õnnekombel blokaadiaja näljasurmast – puust transpordilennuk viib ta üle Laadoga – ning satub kaugele Siberisse, kus veedab kogu oma varase lapsepõlve. Pärast 9. maid 1945 otsustab poiss, et sõda on läbi ja tal on tarvis koju ema juurde jõuda. Teadmata õieti, kus ta kodulinn Piiter täpselt asub, põgeneb peategelane lastekodust ja rändab ligi seitse aastat mööda raudteid, liikudes läbi kogu sõjajärgse Venemaa ning jõudes endale ootamatult ka Eestisse, kust ta viimaks koju saadetakse.

Lugeja ees avaneb läbilõige tollasest Vene ühiskonnast – hulkurite, kerjuste, rongivaraste, platnoide, raudteemiilitsate ja vene talupoegade maailmast. Maailmast, milles ellujäämine sõltub suuresti õnnest. Ja natuke ka oskusest mängukaarte meisterdada, või siis oskusest painutada vasktraadist Lenini ja Stalini profiile nii, et nad oleksid "nagu päris".

Eduard Kotšergin on Peterburi G. Tovstonogovi nimelise Suure Draamateatri peakunstnik ja see on tema esimene romaani mõõtu raamat.

Aastal 2010 pälvis teos maineka Rahvusbestselleri (Natsbest) auhinna.