Põhja-Koreas üles kasvanud lapsena oli Hyeonseo Lee üks miljonitest salatseva ja jõhkra kommunistliku režiimi kätte lõksu langenud inimestest. Tema kodu Hiina piiri ääres andis talle veidi aimu maailmast, mis jäi Erakliku Kuningriigi vanglapiiridest välja. Kui 1990. aastatel tabas maad näljahäda, hakkas ta kahtlema, küsimusi esitama ja taipama, et teda on terve elu ajupestud. Võttes arvesse repressioone, vaesust ja nälga, mille tunnistajaks ta oli, ei saanud tema kodumaa kindlasti olla "parim planeedil", nagu talle oli kogu aeg räägitud.

Seitsmeteistaastasena otsustas ta Põhja-Koreast põgeneda. Kaksteist aastat hiljem naasis ta ulja missiooniga taas Põhja-Korea piirile, et aidata oma emal ja vennal põgeneda Lõuna-Koreasse ühel kõige vaevarikkamal, kulukamal ja ohtlikumal teekonnal, mida on võimalik ette kujutada.

See on ainulaadne lugu mitte üksnes Hyeonseo põgenemisest pimedusest valgusse, vaid ka tema täiskasvanuks saamisest, haridusest ja kindlameelsusest, mille ta eneses leidis, et ehitada oma elu uuesti üles – mitte üks, vaid kaks korda – kõigepealt Hiinas ja seejärel Lõuna-Koreas.