Ühel ilusal kevadhommikul, kui linnud laulavad, rohi juba mühinal kasvab ja kõiksugu putukad-mutukad ümberringi sumisevad, arvab Pettson ilma ja mulda hinnates, et käes on aeg aiamaa korda teha. Ta plaanib kartulid maha panna ja aedvilja külvata. Findus lööb rõõmuga kaasa, aga temal on maaharimisest oma ettekujutus. Ka Pettsoni kanadel, Gustavssoni seal ja naabri lehmadel on sõna sekka öelda. Nii lähebki kõik jälle nagu tavaliselt, see tähendab väga ebatavaliselt.