Kui Mackenzie, Sunna ja Maude ümberehitatud üürimajja kolivad, on nad üksteisele võõrad, keda ühendab ainult üks asi – nende kõigi elust on keegi oluline sõnagi lausumata haihtunud. Mackenzie õde, Sunna parim sõbranna ja Maudeʼi peigmees – nad kõik on selgituseta kadunud.

Kui nende ühisesse postkasti saabub rebitud ja peaaegu loetamatu kiri, millest aimub vihjet ammuoodatud vastuste leidmisele, eeldavad nad kõik, et kiri on neile. Kokkusobimatu kolmik otsustab hakata käima valvamas kirjas nimetatud kohvikus – nende ainus juhtlõng – ja selle käigus tekib kummaline sõprus. Ent mida rohkem nad üksteise kohta teada saavad, seda rohkem tekib neil küsimusi (ja kahtlusi). Samal ajal tundub majas kostvate õõvastavate helide ja kummaliste sündmuste tõttu, et neid ei kummita mitte ainult minevikust pärit vaimud.

Kas keegi neist majanaabritest leiab soovitud hingerahu? Või on mõned uksed mõeldud suletuks jäämagi? Vimkaga, humoorikas ja üdini originaalne "Kahju, et me ei kohtunud" on parim lugemine kõigile, kes on kunagi tundnud, et tema minevik (või ükskõik mis muu) on teda kummitama jäänud.