"Kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, aga sina kolisid siia… Miks?" See on küsimus, mida olen viie aasta jooksul sageli kuulnud. Armumine aga ei hüüa tulles ja kui juhus mulle mu tulevast elukaaslast tutvustas, algas minu elus suur seiklus nimega "Minu Rumeenia".

Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa.

Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.

Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle võistlejat ei ole.
(Tiina Sööt)