Tuneesia sattus minu ellu, kui järgnesin ettepanekule avastada maailma suurimat kõrbe. Sestpeale olen ikka ja jälle kuulanud südame kutset sinna naasta, nii juba üle kümne aasta. Kunstiajaloolasena kissitasin silmi erilises liivakollases valguses, mille on maalidele püüdnud kuulsad kunstnikud. Ajakirjanikuna vestlesin kitsekarjuste, pulmadeks valmistuvate pruutide ning kontoris räppivate IT-meestega. Intervjuud beduiinide ja berberitega sidusin oma raadiosaadetesse, pugedes nende sisselugemiseks selles rõõmus-lärmakas maailmas hotellitoa kappi. Naisena jälgisin, kuidas päikeselised hurmurid lasevad käiku vastupandamatud võlumisvõtted, et eurooplannade õrnuse igatsuse arvel täita oma taskuid ja ihasid. Gurmaanina avastasin datlite mesist maitset. Väsimatu rändurina leidsin Tuneesias rahuoaasi, kus lasta endast läbi voolata erilistel kogemustel ja elamustel, väreledes nõustumise ja vastupanu vahel. (Thea Karin)