Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ning kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriend'ist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske paugupealt armuda - nõukogude aeg on sinna maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd. Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: aeg on ärgata!
(Marje Aksli)